Sucrest ärasaamine osutus veidi problemaatiliseks- imelik küll, erinevalt Kolumbiast või iseäranis Peruust, ei ole Boliivias reisimine minumeelest kuigi lihtne. Busse on kuidagi vähem, pikematele reisidele ei pruugi samal päeval alati pileteid olla ning kui ikka mingisse linna väljuvad bussid ainult hommikul või hilisõhtul, siis muul ajal ei saagi kohe kuidagi. Ma tahtsin reisida Argentiinasse, ent teha vahepeatuse Tupizas ning reisida Sucrest sinna päevasel ajal. Käisin vist kolmel korral bussijaamas uurimas, ent otsebussid väljusid ainult pärastlõunasel ajal, jõudes kohale kella 3-4 ajal hommikul. Oli variant sõita Potosisse ning seal bussi vahetada, ent bussid Potosist Tupizasse väljusid kõik kella 9 ajal hommikul ning Sucrest poleks ma bussiga sinna nii vara jõudnud. Lõpuks otsustasin riskida ning üritada sinna collectivo-taksoga minna, startides kella 5 ajal hommikul. Õnneks leidus teisigi, kes sama vara sõita tahtsid ning jõudsin üsna täpselt Potosis järgmisele bussile. Teekond oli karmipoolne kuna mingil hetkel lõppes asfaltee ning edasi oli suur suur tolm- vahepeal ei näinud aknast ülde midsgi välja ning hoolimata kinnistest akendest puges see sisse läbi iga prao. Kuna bussis vetsu ei olnud ja peatusi ei tehtud, siis ma ei julgenud ka kogu 7 tunnise sõidu jooksul midagi juua. Kogu pagasiruumis olnud kraam oli kaetud paksu tolmukorraga.
Tupizas uurisin võimaluste kohta külastada soolaväljasid ja Edela-Boliivia metsikuma loodusega alasid tagasiteel, tatsasin niisama ringi ning ausaltöeldes hakkas mul juba ühe pärastlõunaga üpris igav. Järgmisel hommikul sõitsin järgmise bussiga piirilinna Villazoni mööda uskumatut tolmuteed- kuna toimusid teetööd, sõitsime mööda mingit alternatiivset rada, mis kulges vahepeal ka kuiva perioodi tõttu üsna vähese veega jõesängi. Villazonis läksin piirile, Boliiviast väljumine läks kiiresti, ent üle silla Argentiina poolele jõudes tabas mind üllatus- megapikk järjekord. Selgus, et sel päeval oli piiril elektrikatkestus ning kuna Argentiina piirivalvurid kasutavad arvutit migratsioonitoiminguteks, ei saanud nad lihtsalt mitte midagi teha. Seisime seal ligi kolm tundi kohutava vihiseva tuule käes, mis keeras üles tolmu, liiva ja pisikesi kivikesi, mis näkku lennates olid päris valusad. Kuigi oli selge ilm, polnud taevas mitte sinine vaid liiva värvi pruunikas ja kuidagi maailmalõpuendeline. Kaklesime seal sabas üsna palju boliivlastega, kes pidevalt vahele trügida üritasid, mis siis, et järjekord nagunii ei liikunud. Sain tuttavaks enda selja taga seisva argentiina kuti Pabloga, kes oli Peruus oma tüdruksõbral külas käinud. Mingil hetkel kästi kõigil tagasi Boliiviasse minna, et passist koopia teha ja siis tagasi tulla. Et mitte järjekorras oma kohta kaotada, andsin talle oma passi ja jäin meie kotte valvama. Uhh, sel hetkel haarasid mind kahtlused- anda oma pass võõrale inimesele kuskil piiril kahe riigi vahel on hullumeelsus ja kuna Pablol läks päris kaua aega, hakkasin juba mõtlema, et äkki on ta kohver kivisid täis ja tegelikult ma ei näegi oma passi enam kunagi. Õnneks ilmus ta siiski välja ning meie passid käisid käsitsi argentiina piiriametniku käest läbi ja võisimegi minna.
Koos sõitsime Argentiina piirilinna La Quiacasse, kus Pablo aitas mul osta bussipileti Põhja-Argentiina külasse Huamahuacasse, teda ennast ootas veel ees 22-tunnine bussisõit oma kodulinna. Esimesed muljed Argeniinast panid mind tundma nagu ma oleks sisenenud Mordorisse- taevas oli tumepruun ning vihisev tuul sasis raagus puid. Humahuaca oli pime, tühi ja jääkülm- sain seal kokku iiri tüdruku Felicityga, kes oli näost sinine kuna oli juba pool tundi üritanud taksot leida, et sõita mingisse hostelisse, mille ta oli broneerinud. Äkitselt ilmus pimedusest välja auto- nad tulid sealt hostelist Felicityle järgi ning kuna mul mingeid plaane polnud, otsustasin kaasa minna. Kohale jõudes selgus, et see hostel oli hirmkallis ja väga külm, meil õnnestus seal toas korgid läbi lasta kui Felicity komistas soojapuhuri otsa. Natuke kahju oli nendest kuttidest, kes seal toas juba elasid, ent me otsustasime oma asjad võtta ja ära minna, et küla keskuses mingi muu elupaik leida (nad said elektri küll varsti tagasi). Leidsimegi poole odavama hosteli, kus saime ka toreda sooja toa. Kell oli kümme ning ma polnud päev otsa midagi söönud (piirisabas polnud toitlustusteenust) ning ma avaldasin kahtlust, kas mõni restoran on veel lahti. Argentiinlased hostelis hakkasid selle peale naerma- et miks ei peaks olema. Nojah, uus riik ja uued kombed- Argentiinas ei tehta ühtegi restorani enne kella kaheksat lahtigi ning süüa saab paljudes kohtades veel peaagu südaöölgi. Kõik oli äkki teistmoodi- menüüd, toidud, kombed. Näiteks see, et liha juurde tuleb eraldi lisandid tellida. Esimese õhtu kohta oli palju uut ja huvitavat, millega harjuda.
Enne magamaminekut kammisin juukseid ja sealt pudenes välja peotäis liiva ja kivikesi.
No comments:
Post a Comment