Kunadel külas

Järgmisel hommikul viis üks noorem kutt meid sealt lennujaama juurest paadiga Tubualále. See punase särgiga sell oli talle ülesandeks andnud üles otsida keegi Calderón, kelle juures me peatuksime. Paadisild oli koolimaja hoovis, kus parasjagu oli lõunavahetund. Meie ümber kogunes koheselt kamp uudistajaid- nii õpilasi kui ka õpetajaid. Nad küsisid, et miks me nende saarele tulime- koheselt sai ka selgeks, et Tubualál ilmselt ei käi just eriti palju turiste, sest pole ühtegi restorani ega ametlikku ööbimiskohta. Järsku ilmus välja meid saarele toonud ja senjoor Calderóni otsima läinud noormees, jooksis meist mööda, hüppas paati ja sõitis kiirustades minema. Nii??!? Mis siis nüüd?

Üks üsna tüüpiline vaade saarele

Selgus, et nimetatud senjoor oli paariks-kolmeks-neljaks päevaks ära reisinud ning meid saarele toonud noormehel oli vaid üks lahendus selles olukorras: kiiresti jalga lasta. Hea küll, inimesed tulid küsima, et mida me nüüd siis plaanime teha. Arvestades seda, et paat oli läinud ja ööbimiskohti just jalaga segada polnud, ei olnud me ka just ideedest pakatavad. Koolimaja raamatukoguhoidja Balbino Avila tegi meile ettepaneku tema majas peatuda need kaks päeva. Tõttöelda kõlas see ettepanek isegi ahvatlevalt- nii saab igaljuhul lähemalt tutvuda kohaliku eluoluga. Hiljem selgus ka, et perekond Avila maja oli ilmselt üks küla kõige uhkemaid- kivist seintega ja eraldi tubadega. Meie saime kaks võrkkiiget elutuppa üles riputada.

Tubualá, kus on ligi tuhat elanikku, on asustatud kuna indiaanlastega. Comarca de Kuna Yala ehk San Blasi saared, on autonoomne regioon Panama riigis. Kunad on ilmselt ühed indiaanlased, kes on midagi saavutanud, kui vaadata üldpilti Ladina-Ameerikas. Nad on säilitanud oma keele ning traditsioonid. Ka Tubualál kannavad naised endiselt veel oma tüüpilist rõivastust- pluus molaga, käe- ja jalavarte ümber põimitud pärlid ning kuldne ninarõngas. Mola on kohalik traditsiooniline käsitöö, mida õmmeldakse erinevatest riidelappidest. Kuigi see näeb ehk välja nagu aplikatsioon, on tehnika teine- uus lapp pannakse peale ning all olevad mustrid pigem “lõigatakse välja”. Saarel oskasid molasid valmistada paljud naised ning tänapäeval on molade müük ka üks Panama põhilisi turismiartikleid.

Koolimaja võrkpalliplatsi rajamine

Valmis mola ja täpselt samasugune, mis on pooleli

Meid tutvustati ka kohalikule külavanemale, kes elas samasuguses tares nagu teisedki. Elu saarel on vähe muutunud, ent samas pole kindlasti sama, mis näiteks sada aastat tagasi. Endiselt on põhitegevuseks kalalkäik ning maismaal erinevate toiduainete kasvatamine- banaan, kookos, avokaadod, mangod ning traditsiooniliselt ka riis. Samas käivad tänapäeval ka kaubalaevad, kust saab osta rohkem euroopalikku kraami, näiteks pesupulbrit, saia, kakaod ning ka riiet molade õmblemiseks. Ka riisi olevat lihtsam laevalt osta kui ise kasvatada. Puhas vesi on külas olemas, see tulevat maismaalt mägedest, ent WC-d kui sellist pole olemas. Kõik lastakse merre ning seetõttu pole rannaalad just ehk kõige meeldivamad.

Elu külas on eestlasele vägagi harjumatu: kogu saar on tihedalt taresid täis ning enamike uksed-aknad möödakäijatele avatud. Kuskil ei ole näiteks randa või üksikut puudesalu, kus omaette olla. Kunadele see pole eriti tähtis ka- suuremat osa oma elust jagatakse naabrite ning sugulastega. Esimestest päiksekiirtest ööpimeda hilisõhtuni (elektrit saarel pole) meenutab saar mesilastaru- laste nutt, naiste vadistamine, keegi karjub, keegi hõigub, keegi seletab, kellegi joigumist meenutav laul, kasside kakluse kisa- see kõik muutub üheks suureks ühtlaseks kõikehaaravaks suminaks. Kunadel on ka väga iseäralik rääkimisviis, eriti naistel, mis meenutab konkreetselt kaagutamist ning jätab keelt mittemõistvale kõrvaltvaatajale mulje nagu neil oleks pidevalt mingi probleem. Üsna mitmel korral nägime ka inimesi kogunemas ja midagi käsi vehkides ägedalt seletamas. See meenutas vägagi tülitsemist, ent samas puhkes tihtipeale tulise avalduse teinud inimene pärast seda naerma. Tundus veider kui ühestki sõnast aru ei saa.

Meie saarelviibimine äratas päris palju tähelepanu ja uudishimu. Kunadele paistab eriti oluline olema inimese nimi- suvalised inimesed tulid vastu ja küsisid, et mis mu nimi on. Nad jätsid selle ka meelde, sest hiljem külavahel käies kuulsin nii mõnelgi korral kui keegi kuskilt hütist hõikus: “Mariana, Mariana”. Naised eriti hispaania keelt ei räägi, ent uudishimu on neil suur ning tähelepanu kohati veidi koormav. Üsna mitmel korral piirati meid sisse kunakeeles vadistavate vanatädide poolt, kes uudistasid küll mu kõrvaauke, juukseid kui ka seda, kes mind kaelalt hammustanud on. Ise siis sealjuures midagi oma keeles kommenteerides. Ei teagi, kas imelikud olime meie või hoopis nemad.

Enamik kunasid abielluvad kunadega. Väga tihti leitakse sobiv kaaslane just oma saarelt, niiet kaugemale vaadata pole tarvis. See pole neil mingi ettekirjutus, et nii peab, vaid nii on pigem lihtsam. Kui mõelda sellele, kui kauge on kunade kultuuriruumist Panama City või kasvõi Turbo, pole see vist imekspandav. Veider on see, et kunade seas on üsna mitmeid albiinosid. Ma ei kujuta ette, kuidas neisse saarel suhtutakse. Algul oli väga imelik näha täiesti valge peaga lapsi ringi lippamas.

Sild, mis viib arsti juurde (lähim haigla asub Ustupol, kuhu on 3-4 tunni tee)

Naabersaar Cuba

Lapsed Cubal

Saare rand põrsakesega

Lapsed meie elutoas telekat vaatamas

Koolimaja peldik (ainus nii põhjalikult ehitatud kogu saarel)

Sain Balbinolt kuulda ka Kolumbia kunade kohta- nimelt kunagi riigipiire paika pannes jäid osad kunad Kolumbia aladele Urabá lahe piirkonda. Nad on sarnased ja erinevad ka- nende keel on Panama kunadele tänapäeval mõistmatuks jäänud, molade tehnika on teistsugune ning naised ei lõika oma juukseid lühikeseks nagu Panama omad. Balbino teab neist sellepärast rohkem, kuna üks ta sõberTubualált sai noorena stipendiumi, et minna Bogotásse õppima. Suures linnas kohtas ta oma tulevast abikaasat, kes on samuti kuna, ainult et Kolumbiast. Tema pere on ka mitmel korral Tubualál külas käinud, elavad nad aga Turbo lähedal kohas nimega Río Caimán. See mees kirjutab ka kolumbia kunakeelset kooliõpikut. Selle idee sai ta ilmselt Panama poolelt, kuna tänapäeval õpivad Kuna Yala saarte lapsed lugema ja kirjutama kuna keeles. Balbino näitas mulle mitmeid kunakeelseid raamatuid, millest ühe ma ka kingiks sain. Kunadele on väga tähtis nende keele ja kultuuri püsimajäämine ning tutvustamine.

Kunakeelsed kooliraamatud

Vaade külatänavale

Külastasime ka pisikest naabersaart nimega Cuba, mis oli samuti otsast otsani täisehitatud. Samuti käisime ühel päeval ühel teisel saarel rannas- imeilus koht, ent meeletult prügi täis. See on esimene kord peale Sambo Creeki Hondurases, kus ma Kariibi merd nii reostatuna näen. Ilmselt on praht tulnud nii saartelt, mandrilt kui ka möödasõitvatelt laevadelt. Vanasti polnud saareelanikel prahiga probleemi- kõik hävis nii või naa. Plastik on mitmes mõttes neile nagu õnnistus- material, mis ei lähe niiskusega hukka ning kestab kaua-kaua. Samas ka asja katki minnes kestab see plastik ikka edasi ja edasi…ning teda polegi kuskile panna enam, sest tavaline prügikäitlusviis, visata merre, pole enam ju lahendus.

Muidu ju ilus rand
...aga mitte päriselt

Kunadele meeldivad asjad, mis on uued ja kaasaegsed- ka värvilised plastiknõud võivad neis vaimustust tekitada. Samuti igasugused trükipildid- ma ei tea kus, aga kuskil toodetakse näiteks mola-trükipilte. Ma polegi kindel, kas neid asendatakse moladega töö kokkuhoiu mõttes või siis pigem innovatiivse välimuse tõttu. Igasugustel naiivsetel mustritel on ka kuna naiste seas edu- näiteks mõmmipildiline kangas oli üsna laialt kasutusel. Nägime ka molat, mis oli õmmeldud ümber mõmmi-trükipildi. Eurooplane näeb selles traditsioonilise käsitöö hävimist, ent kunadele tundub trükimuster pigem äge ja uudne.

Balbino pere on 12 aastat Panama Citys elanud ning neile oli see ilmselt suur samm kodukülla tagasi kolida. Varem töötas Balbino Panama riigiraamatukogus ning nüüd siis tillukeses külakooli raamatukogus, kus töötamine seisneb rohkem raamatukogu ukse lahti- ja kinnitegemises. Avilatel on ka telekas ja DVD-mängija, mis töötavad akudega. Ühel õhtul korraldati ka filmiõhtu, kus pimedas tares tihedalt kokkupakituna jälgis “High School Musicali” vähemalt 25 silmapaari. Ma ei tea palju kunad just sellest filmist aru said, arvestades seda, et kogu kultuuriline taust on juba nii erinev ning enamik vaatajatest olid väga niru hispaania keele oskusega ka lisaks kõigele.

Müstiline koristusaktsioon koolimaja õuel
Chichategu (banaanist)

Globaliseerumine saab minu jaoks uued dimensioonid kui vaadata muldpõrandaga tares koos kuna indiaanlastega “High School Musicali”. Nokia telefon on olemas nii mõnelgi, mis siis, et levi veel ei ole, ent loodetakse väga, et varsti uus mobiilimast ehitatakse. Kui vanasti oli kunade elukorraldus üsnagi kommunistlik selles mõttes, et oma kalasaak ning muud toiduained jagati lahkelt sugulaste ja naabritega, siis nüüd tehakse seda märksa harvemini. Kui kala müüa, saab selle eest raha ning raha eest saab osta näiteks limonaadi koolimaja kõrvalt kioskist või siis asju mööduvatelt laevadelt. Ka kunade valuutale- kookosekoortele- eelistatakse Tubualal kasutada pigem dollareid. Paljud noored, kes saavad stipendiumi, et õppida kas Panamas või Kolumbias või hoopis välismaal, ei tule enam kunagi tagasi. Nad leiavad kohaliku mehe/naise ning eelistavad rajada oma kodu modernsesse maailma. Ka saarel ei kanna paljud nooremad naised enam traditsioonilisi rõivaid. Selge on see, et muutuvas maailmas ei jää ka kunade elukorraldus päris samaks.

Viimasel hommikul tegin ka mõned pildid Avilate perekonnast (pesunööri taustal- nende valik), et need siis hiljem Eestis paberile teha lasta ja neile saata. Digikaamera oli kunade, eriti laste seas väga popp- kõik tahtsid iseennast tillukeselt ekraanilt näha. Seda, et keegi pildi tegemise eest raha nuiaks, ei olnud. Ilmselt need 2-3 välismaalast, kes saarel aasta jooksul peatuvad, pole neile seda mõtet pähe pannud. Ära sõita oli tegelikult üsna kurb, kuigi elu mugavustega on siiski kahtlemata meeldiv. Ma ei kujutaks ette elu ilma WC-ta ning dušš on ka päris tore asi. Samas olid need kaks päeva saarel igaljuhul minu praeguse Ladina-Ameerikas veedetud aja ühed eriliseimad.

Balbino pere sugulased
Perepilt pesunööri taustal- pildil Balbino, tema abikaasa Altagracia, nende kasutütar (koolivormis) ja kaks sugulast naabertarest
Lahkumine saarelt

Üle piiri Panamasse

Cartagenast võtsime suuna Montería poole ja seda selleks, et vahetada bussi ning jõuda Antioquia maakonnas asuvasse Kariibi mere äärsesse Turbo linnakesse. Tee viimane osa oli kõike muud kui sile- ilma asfaldtkatteta ja auk augus kinni. Oli tükk tegemist, et minibussis mitte oma pead ära lüüa. Ühel meie kanadega kaasreisijal läks halvemini- ta silus oma kaela veel mitu tundi tagantjärgi. Bussis sai ka erinevate kohalikega vähem ja rohkem huvitavaid vestlusi maha peetud ning neile näiteks eesti muusikat kuulda anda. Turbo ise, palav ja valdavalt mustanahalise elanikkonnaga, pole midagi väga erilist just. Pigem selline rääbakas kuidagi ja aimatavalt pahategelikki- õhtul hotelli aknast kardina tagant sain ka järjekordset kaklust jälgida. Ilmselt on asi siiski palavas kliimas ning mitte värvilistes chivabussides, et inimesed rannikul nii kuumaverelised ja vägivaldsed on.

Turbo sadamas

Järgmisel hommikul läksime sadamasse, et sõita Capurganásse- linna, mis asub rannikul, üsna Panama piiri lähedal. Reisijaid oli üsna palju ning paati sisenemisel oli ka väike trügimine vältimatu. Aastaid juba Tallinna-Helsingi vahet sõites pole see küll midagi erilist iseenesest. Sõit kestis ligi 3 tundi ning tegelikult on ju naljakas mõelda, kui lähedalt me möödusime kurikuulsast Darién Gapist- Kolumbiat ja Panamad ühendavast tiheda vihmametsaga kaetud alast. Seda paika peetakse tihti Ladina-Ameerika metsikuimaks ja ohtlikemaks paigaks, seda viimast seetõttu, et Kolumbia geriljad seal pesitsevad. Samas rannik ja meri seda endast mingit märkimisväärset ohtu ei kujuta.

Capu

Capurganás me sel hetkel pikemalt ei peatunud ning piirdusime Kolumbia migratsiooniametniku külastamise ning kiire lõunaga. Meiega liitus ka üks Lõuna-Ameerikas juba mõnda aega rändav raftinguinstruktor Manuel, kel samuti plaan Panamasse minna oli. Mõne aja pärast istusimegi juba Panamas asuvasse Puerto Obaldíasse suunduvasse paati. Kohale jõudes otsiti meie pagas läbi ning migratsiooniametnik ajas meid minema kuna tal oli kiire- tulgu me hiljem templi järgi. Puerto Obaldía ei kuulu just maailma põnevamate paikade hulka- tegu on väikese külaga, kus asub Panama sõjaväebaas (või mingi punkt, pigem), seal on ka üks hotell ja siis veel üks tädi, kes tube üürib. Sellesama tädi söögikoht on ka kogu küla keskus ning seal võib alati niisama passida, sest süüa saab ainult kindlatel kellaaegadel nagunii. Samuti on seal ka kaks poodi, internetipunkt (kus on üks arvuti) ja lennurada, mis ei ole kasutusel. Õhtul ujuma minnes ei lubatud mul piirivalvepunkti lähedusest kaugemale minna, kuna olevat ohtlik. Ilmselt see nii karm siiski ei ole aga enamast kohalikud muretsevad pigem üle. Vestlesin ka paari piirivalvuri/sõjaväelase/narkopolitseinikuga, kes olid päris toredad ja sõbralikud. Nad rääkisid, et viimastel aastatel on Panama palju sõjaväge Dariéni aladele hakanud saatma ning et enam ei tolereerita kolumbia geriljade kohalolu. Sealsamas mägedes pidi neid siiski olema ning paar aastat tagasi oli nendega ka tulevahetus toimunud.

Jalgpalliväljak Puerto Obaldías

Lennurada Puerto Obaldías

Kuna me juba nagunii üle piiri Panamas olime, siis mõtlesime veidi uurida võimaluse kohta külastada Kuna Yala (San Blasi) saari. Sattusin rääkima ühe punases särgis selliga, kes oli sealsamas Puerto Obaldías märtsikuus ka Carinaga vestelnud. Suht kohtlane mulje jääb kui keegi ütleb sulle, et jah, ma tean Eestit, mõni kuu tagasi läks siit üks eestlane läbi. Ja siis ta teatad, et jah, ma tean seda eestlast ju (enne kui keegi mõnda nime mainid) J. Igaljuhul see tüüp soovitas meil järgmisel hommikul lennujaama suunduva paadiga saarele nimega Tubualá sõita. Tal olla seal sõber, kes meile öömaja annaks ja saart tutvustaks. Kõlas nagu hea plaan ja nii me siis otsustasimegi veidi saartega tutvust teha selle asemel, et kohe Kolumbiasse tagasi sõita.

Eesel- väga levinud loom Kariibi mere piirkonnas

Cartagena: vol. 2

Alates neljapäevast, 11. juunist ma ei reisi enam üksi ja seda siis kuni 15. juulini. Minu ema tuli mulle külla ja lendas Bogotást Santa Martasse, kus ma juba paar päeva olin tsillinud. Kariibi palavus võttis ta esialgu üsnagi pahviks aga ma arvan, et pole asju, millega inimesed harjuda ei suudaks. Santa Martas me just väga pikalt ei peatunud, vaid võtsime suuna Cartagenale kuhu me ka pärast pikaksveninud bussisõitu kohale jõudsime. Juunikuu on sel aastal Kariibi mere rannikul iseäranis vihmane- Barranquillas ajas mingi jõgi üle kallaste, niiet äärelinnas olid mõned tänavad kui mitte laevatatavad, siis paaditatavad kindlasti. Rõõmsad lapsed suplesid ning mitte nii rõõmsad täiskasvanud käärisid ohates püksisääri üles, et kuidagi koju saada (sellest polnud mingit abi muideks).

Cartagenas läksime samasse hostelisse, kus märtsis ka Linniga peatusime ning mind tunti ära. Tänu sellele võisime nautida väga head ja tähelepanelikku teenindust kogu ülejäänud aja. Järgmisel hommikul käisin DAS-is, et pikendada oma viisat (või viisavabadust, kuidas soovite), kuid sain ainult teada, et jah, see on võimalik aga tulgu ma viie päeva pärast tagasi. Kuna aega polnud just jalaga segada ning nii kaua meil Cartagenas olla polnud plaanis, siis otsustasin ikkagi üle piiri Panamas ära käia. Sellest aga hiljem.

Kuumavereliste chiva

Cartagenas tutvusime taaskord linnaga ning mingis pool-meeltesegadushoos tingituna soovist rohkem linnaga tutvuda, panime ennast kirja chivaga korraldatavale linnatuurile. Kogu see värk oli äärmiselt halvasti korraldatud ning mõned kodanikud olid sunnitud üle tunni aja põrgupalavuses rõõmsavärvilises puust bussikeses ootama kuni ülejäänud osalejaid peale korjatati. Kas asi oli chivas, milledel on minumeelest mingi vägivaldsust ärgitav mõju, või siis lihtsalt sellest kohutavas kuumuses aga ühel meesterahval lihtsalt viskas väga üle ja ta üritas tuurikorraldajale kallale minna. Puhkes kaklus chivas ning selsamal hetkel ilmusid kuskilt nurga tagant kohale ka mingid pesapallikurikatega neegrid, kes samuti kaasa lüüa üritasid. Õnneks kurikad siiski käiku ei läinud ja verd ka palju ei pritsinud ning võisime linnatuuriga alustada. Tuur ise oli muideks üsna halb- üks paras jobutamine igal pool ning pidev piiramine midagi müüa üritavate kohalike poolt. Lubatud inglisekeelne osa tuurist piirnes giidi kahe püüdlikult mingilt paberilt mahaloetud lausega :”Cartagena is in the North of Colombia” ja siis iseäranis informatiivne: “Cartagena is very hot.” Samas saime külastada paari kohta, kuhu muidu poleks ehk sõitnud ning nägime ka erinevaid panoraamvaateid linnale. Kaklus jäi siiski minu jaoks tuuri värvikaimaks seigaks :-P

Aasia riikide rahad

Vähem särav Cartagena

Minu sünnipäev oli üsna masendav kuna sadas terve päeva. Järgmisel päeval aga enam ei sadanud ning siis näitasime, et vigadest me õppida ei taha- ning läksime veel ühele tuurile. See oli siis saartele ja randa. Islas del Rosario on väikesed saarekesed Cartagena lähedal ning sinna väljub iga päev hulgaliselt laevu, mis on erineva suuruse ja kiirusega. Me valisime mingi, mis oli jutu järgi “tunduvalt kiirem kui kõige aeglasem aga samas mitte nii ohtlik kui need kõige väiksemad.” Ühesõnaga, see laev oli täpselt sama suur ja sama aeglane kui see “kõige suurem ja kõige aeglasem”. Veetsime tunde merel koos kolumbia turistidega, kes muudkui jõid ja jõid ning kuulasime meelelahutaja üsnagi magedaid nalju. Vahepeal mängis ka kohalik bänd, kes oskas täspelt kahte lugu. Kogu see värk, et inimesed laevast maha ja tagasi peale saada, võttis palju palju aega. Ega me palju ei näinudki ning jõudes lõpuks päris ilusasse randa nimega Playa Blanca, tekkis meil plaan põgeneda. Kuna aga tagasi Cartagenasse oleks sealt ilmselt sama kaua sõitnud kui laevaga, andsime siiski alla. Sellest saartepäevast oli mul veidi kahju ausaltöeldes ning igaljuhul soovitan seal Playa Blancal käia pigem mingi väikse paadiga. Pärast seda otsustasime, et ei mingit tuuri enam mitte kuskil!!! (ja seda lubadust oleme me ka siiamaani pidanud).

Playa Blanca

Trügila, et tagasi laeva pääseda

Tegelikult oli Cartagena siiski päris tore ka sellel korral ning ma ei väsi imestamast, kui palju turiste seal käib. Samas on see linn päris suur ning kui Kolumbia lehti uskuda, siis on seal ka kõige suuremad sotsiaalsed probleemid viimastel aastatel- palju mõrvu ja narkokuritegusi. Need aga toimuvad enamasti kuskil kaugemal ilmselt.

Elu esimene mootorrattasõit

Minca kirik

Tagasi Santa Martas otsustasin mitte enam Tagangasse tagasi jääda, vaid end hoopis linnakeskuses sisse seada. Üksi reisides olen juba nende mõnede püevadega nii mõndagi tähele pannud. Esiteks seda, et üksik naisterahvas ei ole alati just kõige toredam olla. On asju, mida mehed saavad paremini teha. Näiteks minna üksinda mingisse baari ja lihtsalt üks õlu võtta. Või olla macho ja kuskil looduses üksi ringi mütata. Pärast Taganga piiramist ja nilbitsemist olin üsna õnnelik Luisi seltskonna üle ja muutusin kuidagi nähtamatuks temaga koos reisides. Samas üksi olles on inimesed palju abivalmimad ning huvitavaid vestlusi tuleb ka hulganisti ette. Kuigi vestluseid on siinkandis ka üsna palju mittehuvitavaid- selline latiino/maaelu värk, et kõik räägivad ühte juttu kogu aeg.

Kummaline on see, et inimesed enamasti teavad, et ma olen Kolumbias juba pikemalt viibinud. Ei tea, kuskohast see küll välja saab paista? Samuti kantakse minule üle eelarvamusi Bogotá inimeste kohta. Tagangas üritasin väita, et olen ikkagi välismaalane ja sain sellepeale ikka kuulda mingit „Bogotá- nii ja naa” juttu. Naljakas, igas riigis on eelarvamused pealinlaste suhtes. Riohachas kuulsin bussis, kuidas inimesed irvitasid, et bussipiletile kirjutatud kohtadele istutakse ainult Bogotás.

Kuna täna oli suur vajadus üksi olla, ajasin omi asju Santa Martas nind sõitsin korra mägedes asuvasse külasse nimega Minca. Ega mul mingit kindlat plaani polnudki, lihtsalt läksin jalutasin veidi ringi ja siis mööda ühte teed külast välja. Üks vanamees väitis mulle, et see tee läheb väga kaugele üles mägedesse ja nii ma siis mõtlesin, et astun veidi. Üllatus-üllatus kui ühel hetkel, mitte just väga palju hiljem ühe majani jõudsin, kust tee enam edasi ei läinudki. Tagasi minema hakates pakkus mulle üks mootorrattur küüti. See oli päris lahe, sest oma peaaegu 24 eluaasta juures polnud ma kordagi (!) mootorrattaga sõitnud. Juhuuu, esimest korda siis Kolumbias Sierra Nevadas.

Homsest ma pole enam üksi, jõuab kohale minu ema ja siis reisime Cartagenasse. Kuulmiseni!

Mingi veider uss/sajajalgne

Teretulemast Aafrikasse

Reede õhtul jõudsin vaevalt bussile, mis mind Santa Martasse viis. Lahkumine Bogotást oli päris kurb, kiire ja märgade jalgadega. Näiteks sain teada, et Karenit ma rohkem ei näegi, ta on just siis Santa Martas kui mina tagasi Bogotás. Samas Arvot näen ju Eestis ja Linnile saab kas Gotlandile külla minna või tuleb tema Eestisse. Samuti on külla lubanud tulla Emeli, Vero ja Siiri. Võeh, ikkagi kurb ju. Õnneks magasin bussis üle väga pika aja hästi- minu päralt oli kaks istet ning hoolimata varahommikusest piiblisaatest väga kõrgel helitugvusel sujus kõik meeldivalt.

Kohale jõudes aga haaras mind meeleheide- Santa Martas sadas ladinal. Tükk aega mõtlesin, mida teha, ent lõpuks korjasin oma kraami kokku ja sõitsin Tagangasse, mis on selline väike turisti-kaluriküla Santa Marta külje all. See koht on just üks tüüpiline näide ühest mitte väga erilisest külast, mille välismaised backpackerid mingil müstilisel põhjusel oma lemmikkohaks on teinud. Taganga on kaugelt vaadates üsnagi ilus- pisike liivarannaga külake hobuserauakujulises lahesopis. Samas rand on pigem keskpärane ning tühjade kartulikrõpsupakkide kontsentratsioon lainetes minu jaoks juba veidi üle taluvuspiiri. Samuti käib Tagangas pidu enamasti varajastest õhtutundidest kuni varajaste hommikutundideni. Palju on hipi või surfaritunnustega, või neid tunnuseid omada soovivaid välismaalasi ning ka kohalikke playboysid. Üldiselt jättis Taganga mulle mulje kohast, kus iga välismaa tädi, olgu ta siis kehaehituselt nii vaala meenutav või vanuselt ükskõik kui palju üle neljakümne, ikka omale õhtu lõpuks kohaliku noore kuti leiab.

Ma tean ja tunnistan, et see on õelalt öeldud, ent olin väsinud ning minu hosteli kõrval oli ööklubi, kus lasti surematuid vallenatohitte kuni hommikuni ja see ei lasknud sugugi magada. Samuti lisas mu pahurusele juurde ka asjaolu, et sukeldumiskohana tuntud Tagangas oli sukeldumistegevus turismi madalhooaja tõttu peaaegu väljasurnud. Pärast lõputuid otseseid ja kaudsemaid nilbe sisuga ettepanekuid, mõningat rannas passimist, väga kalli toidu söömist ja huvitavat ettepanekut, mille pidin üksik naisterahvas olemise tõttu tagasi lükkama, istusin mingis meeltesegadushoos pühapäeva pärastlõunal ühistranspordile ja sõitsin Santa Martasse. Rahulikel ja tühjadel linnatänavatel jalutades, mõned telefonikõned tehes ja internetis surfates sai mulle selgeks, et pean liikuma. Ja kui tagasi ei saa, siis ikka edasi!

Taganga beach

Esmaspäeval ärkasin kell 5 hommikul, võtsin oma eelmisel õhtul pakitud kotid ja tõmbasin Tagangast uttu. Bussiterminalis ostsin Venezuela poole sõitvale bussile pileti müstiliselt kõlavasse kohta Cuatro Vias (ehk siis neli teed). Plaan oli külastada Guajira poolsaart, mis jääb Venezuela piiri ja Kariibi mere vahele. Juba esimeses bussis läks vaatepilt huvitavaks- üha rohkem oli näha tee ääres pikkade hõlstidega indiaanlasi, kas siis bussi ootamas või näiteks jalgrattaga sõitmas. Bussilt maha astudes sain tuttavaks hispaanlase Luisiga, kellel oli sama reisisiht, mis minulgi. Collectivoga saime linna nimega Uribia, kus mõtlesin, et oleks nagu mingile teisele maale sattunud. Kogu see osa Uribiast, mida ma nägin oli turg- palav, kirev, haisev, kõrbeline. Igal pool olid pikki värvilisi kleite kandvaid naisi, mõnel neist kogu nägu mustaks värvitud. Mehed kandsid toasusse meenutavaid tuhvleid, mis, ma oletan, olid traditsioonilised jalavarjud. Tänapäeval neid küll vist toodetakse kuskil, sest nägin tuhvleid Nike märgiga ja ka kirjaga „Opel”. Uribia olla Kolumbia indiaanipealinn ning kohalikud Guajira indiaanlased on wayuud.

Neid musta näomaalinguga naisi oli üsna palju liikvel

Sellistes kohtades ei maksa olla närviline ega kiirustada- nagunii ei saa midagi teha, et asju muuta. Istusime ligi kaks tundi koos kohalike naiste-lastega Cabo de la Vela külasse sõitvas bussis enne kui sõidukile lõpuks hääled sisse löödi ja sõiduks läks. Asdaldtkatteta maante viis meid läbi kõrbelise maastiku ning viimasel teelõigul teed peaaegu polnudki, kõik oli kivine, liivane, kaktusene, soolane. Meri aga sealsamas ja türkiissinine. Peale meie olid bussis veel kaks kas juuti või prantslast, ei teagi. Meid, nelja välismaalast, tariti külast eemale, kohta, kus oli täpselt üksainus hotell. Ja meri. Ja kõrb. Samas Luisile oli keegi Tagangas öelnud, et need kõige paremad kohad jäävad majaka juurde- ja majakas oli paista. Kaks ülejäänud tüüpi kadusid kuskile ja nii me siis otsustasime koos hispaanlasega paremat kohta otsima minna. Kõmpisime üsna kaugele, möödudes mõnedest täiesti tühjadest ja suletud turistiöömajades. Mitte ühtki hingelist- ainult tuul vihises kõrvus. Kujutlusvõimel lennata lastes võis mõelda, et mingi hirmus nakkushaigus on laastavat tööd teinud või hoopis paramilitaarid on külast üle käinud. Seda viimast oletust näisid kinnitavad ka rida purukspekstud keraamilisi vetsupotte. Muidugi tegelik seletus valitsevale inimtühjusele oli märksa proosalisem: turismi madalhooaeg.

Niisiis, kuna me sinna inimtühja turistinurgakesse sugugi jääda ei tahtnud, kõmpisime tagasi külasse, kus pärast mõningat otsimist leidsime ka öömaja võrkkiigede näol. Cabo de la Vela on vaikne küla, kus enamik elanikke on wayuud. Nad räägivad oma keelt ning on meie jaoks ehk veidi kummalised. Luisiga tõdesime, et nad jätavad endast kohati veidi kohtlase mulje- samas juhtub seda siinkandis enamasti just siis kui inimeste emakeel on midagi muud kui hispaania keel. Kui meie öömaja peremees poole jutu pealt oma nimetissõrme poolest saadik ninasse puuris, tekkis küll kahtlus, et ehk pole neil ikka kõik päris korras. Samas, kes mõtles välja, et nina võib ainult varjatult nokkida? Ja kui ta naine meile äkki keset sööki teatama tuli, et millise posti juures mobiili võib laadida. Ilmselt tema jaoks oli see oluline. Ka selle üle, et seal kaugel külas mõned mobiiltelefoni kohta „telular” ütlesid, võib ju loogliseks pidada, sest sõna „celular” tuleb ilmselt inglise keelest aga „telular” sõnast „telefono”. Võibolla on neid inimesi lihtsalt raskem mõista- samuti näitasid nad üles hämmastavat ignorantsi välismaalaste suhtes. Kõik olid vaiksed, vähesed üritasid midagi müüa. Külas, kus tuul vihiseb ja päike paistab kogu aeg lagipähe, pole ilmselt kuigi lihtne elada. Ja sedasi siis veel päevast päeva, aastast aastasse.

Hmm...kuhu minna? Vaade ühele poole
...ja vaade teisele poole

Öömaja

Järgmisel hommikul otsustasime ignoreerida väidet, et viimane transport külast Uribiasse lahkub kell 6 hommikul ning läksime hoopis jalutuskäigule ühte maalilisse punkti. Minu 39 aastane reisikaaslane Murciast oli üsnagi omamoodi kohati. Ma arvan, et tema on ehe näide inimesest, kes on hakanud käima ja polegi enam pidama saanud. Luisil on läbi reisitud suurem osa Ladina-Ameerikast ja Aasiast ning on jõudnud isegi kohtadesse nagu Paapua Uus-Guinea. Hispaanias teeb ta administratiivtööd justiitsministeeriumi juures. Tema põhilised huvid on reisimine, fotograafia ja filmid ning nendesse kulub ka kõik tema raha. Kuna ta minumeelest elab koos emaga ja on vallaline, siis pole sellisel elustiilil ka palju takistusi. Samuti on Luis ka agar Couchsurfingu kasutaja ning pajatas mulle nii mõningatestki Murcia couchsurfingu inimeste draamatest ja intriigidest. Kuna kõrbetaimestik pakkus hispaanlasele suurt huvi, siis tegime üsna palju kaktusepildistamispause. Muidu oli ta päris tore ja huvitav reisikaaslane.

Keskpäeva paiku hakkasime uurima, kas ikkagi Uribiasse tagasi kuidagi ei saaks, sest Cabo de la Vela oli oma tegevustega end juba ammendanud. Meie öömajaomanik sokutas meid veetsisternauto peale, mis külas vett laiali jagas. Seda saime ligi kaks tundi oodata. Auto tuli meile lõpuks järgi, juht kukkus seletama, et väga kiire on, niiet lausa viskusime autokabiini. Seejärel sõitsime 200 meetrit edasi, peatusime kooli ees ning meie juht unustas ennast ühe õpetajatädiga rääkima. Ma üldiselt ei imesta selle üle eriti. Ka ei imesta ma selle üle, et sinna tohutult kitsasse kabiini oli poolel teel võimalik veel üks tädi mahutada. Seltsis soojem ja higisem! Lõppkokkuvõttes võis selle Guajirareisikesega siiski rahule jääda, kuigi ilusamad ja põnevamad kohad on raskemini kättesaadavamad ning nende külastamine nõuab rohkem raha ja planeerimist.

Cabo de la Vela küla

Tsisternijuht koolis