Absolut Akademi

Õnnelikud lõpetajad-praktikandid: Magnus, Linn ja mina

Eile toimus selle aasta esimene Absolut vodka koolitus- kokku tulid noored ja lõbusad inimesed meie kaubanduskojast, saatkondadest, ACNUR-ist ja Fundación Los Pisingosest. Üritus toimus hotellis Grand House ning loomulikult mitmete kokteilide osalusel. Esialgu tutvustati meile Rootsit ja viinategemist ning hiljem saime ka ise kokteilide valmistamist näha/järgi proovida. Lõpuks saime veel suupisteid ning ka uhked diplomid...hihii.

Erik ja Alex kokteile segamas

Minu lõbusad lauanaabrid

Koolitus oli äärmiselt lõbus- noh, see sõltus enamasti küll seltskonnast peamiselt. Minu lauanaabriteks sattusid Linn ja Kareni parim sõber Javi. Viimane on Absoluti koolitustel juba nii palju käinud, et tal puudub oma seina diplomitega tapetseerimisest veel väidetavalt 3 diplomit. Igaljuhul Javi (kolumblase!!) fenomenaalne huumorimeel põhjustas selle, et ma olin enamvähem terve aja naerust kõveras. Ta teadis näiteks täpselt ette, millal hakatakse näiteks pudeli päritolust või viljaterade kvaliteedist rääkima. Ka Linn pole mitte vähem lõbus, eriti kui vodka mängu tuleb ;)

Homme aga sõidame Arvo, Linni ja Emeliga San Gili. Mõnusat volbrit ja esimest maid kõigile!

Lastekuu lõpetuseks

Eile oli meil Kareniga igati tegus tööpäev- veetsime terve päeva kontorist väljas koos toredate inimestega. Meie Lego projekt ikka veel venib, ent praeguseks hetkeks hakkab juba lõpule jõudma. Konteineritäiele on laias laastus kolm saajat- Fundación San José, kus töötab üks Egili sõber, neil on mitmed kooli- ja lastepäevakeskuse projektid Bogotá vaesemastes piirkondades, Soachas ja Ciudad Bolívaris. Õpilasi on neil hetkel juba ainuäksi Soachas ligi 3000. Siis on veel ACNUR (UNHCR), kellel on samuti erinevaid projekte nii Soachas kui ka näiteks Tolimas. Viimase organisatsiooniga asusime koostöösse eelkõige selletõttu, et neil kui rahvusvaheliselt tuntud organisatsioonil oli võimalus mänguasjad tollivabalt maale tuua. ACNUR-i inimesed on kõik äärmiselt meeldivad ning pidevalt töösse uppumas- sellises organisatsioonis töötamine on aga tegelikkuses glamuurist kaugel- raha on neil äärmiselt vähe ning suures osas elatakse vabatahtliku töö abil.

Kolmandaks mänguasjade saajaks said 5 erinevad lastekodu/organisatsiooni Bogotás, kes tegelevad ka laste adopteerimisega (casas de adopción). Eile me kõigepealt läksimegi taaskord (viimane kord, yuhuu) zona francasse ja sealt siis edasi kõikidesse viide asutusse. Bogotád sain ma taaskord päris palju näha ja külastada kohti, kus ennem käinud polnud. Kaks nendest organisatsioonidest asusid väga kaugel Bogotá põhjaosas, läänepoole jäävas linnaosas nimega Suba. Tegu on piirkonnaga, mis varem oli omaette küla- linnast eemal. Suba on roheline, mägine ja vaikne- tal on oma peaväljak väikese kirikuga ning on kohati äravahetamiseni sarnane teise Bogotá põhjapoolse endise küla- Usaquéniga. Suba on küll jah, vähem särav ja vähem rikas, ent seetõttu kuidagi eriliselt Stockholmi/Viimsi ja kahjuks kohati ka Lasnamäe moodi. Ehitustöö käis suure hooga ning kõrged ühtemoodi kortermajad kerkisid silmapiirini, samas leidus ka sellised omaette ja müstilisi vanu hooldamata aia rohelusse uppuvaid eramaju mäenõlval ning ka laiu rohumaid, kus hobused ja lehmad ringi lippasid.

Esimene casa, kus käisime, oli Fana- neil on lisaks lastekodule ka lasteaiaprojekt, kuhu võetakse töötavate vanemate lapsi ilma tasuta. Paljud vanemad jätavad oma 2-3 aastased lapsed üksi koju kuna neil pole lapsi kellegi hoolde jätta. See casa oli ka suurim ning võrdlemisi jõukas- suurte ruumide ning kaasaegse varustusega. Esimest korda kogu Lego projekti jooksul õnnestus mul ka lapsi näha- Fanas olid nad enamjaolt pigem tagasihoidlikud kuid oli ka erandeid, kes meid rõõmsalt tervitama jooksid.

Pärast seda käisime veel põgusalt kahes casas ning seejärel peatusime pikemalt ühes nimega La casa de la madre y el niño. Sellest casast on pärit paljud Euroopasse lapsendatud lapsed- paljud, kes on hiljem Eugenia hostelisse tulnud ning Kolumbias oma pärisvanemaid otsima hakanud. Selle maja seinad on täis pilte lastest, kes on omale uue pere leidnud, on ka pulmanurk ja lastenurk- paljud adopteeritud on praeguseks hetkeks ise vanavanemad ning mõned on lausa ise ka Kolumbiast adopteerinud. Casasse võivad tulla ka noored emad juba raseduse ajal, kus neid aidatakse ja juhendatakse ning nad on vabad sealt alati lahkuma. Kas siis koos oma lapsega või ilma. Tegelikult on enamik adoptiivperesid siiski Kolumbiast- nii on kõige parem ja mõistlikum nii lapsele kui ka perele. Üldiselt ei ole ka puudust adoptiivperedest, sest väikesi kindlalt hüljatud lapsi on vähe- samas vanematele, nii 10-14 aastastele on kasuvanemaid juba raske leida.

Suba- seal kus linn lõppeb, kerkivad uued majad

Lego!

Imikud

Keskmise vanusega laste magamistuba- igaühel on oma mänguloom

Lapsed, kes siit majast teele on asunud

Lapsed, kes olid lapsed juba ammu aega tagasi

Viimane koht, mida külastasime, oli casa nimega Los Pisingos- mitte nii särav ja värske, ent sooja ja südamliku personali ning rõõmsate lastega, kes kohe auto kallal askeldama asusid. Sain otsekohe populaarseks kuna olin välismaalane ja lisaks sellele ka digikaamera omanik. Igaüks tahtis endast pilti, seda pärast näha ja siis kõigile teistele ka näidata. Pisingose lapsed olid juba nii agarad, et jõudsid ühe kasti peaaegu et avadagi. Selleks et üleüldist hullumaja vältida, pidime valetama, et kastides on paberid. Kusjuures erinevalt Legode viimisest ACNURI koostööorganisatsioonidesse, lõid kõikides casades ka kohalikud töötajad rõõmuga kastide tassimises kaasa. Pisingose lapsed olid kõik ootamas vanemaid- mõnedel olid nad juba olemas, näiteks väike Cesar näitas meile fotoalbumit oma perest ja majast. Paljud teised aga ootasid ja neil oli kõigil vägagi selge, et ühel hetkel peab see ju juhtuma, et ka nemad saavad omale oma pere.

Minu kollase seljakotiga lemmik- veidi eksinud aga muidu nunnu

Kurbade silmadega Cesar, keda kasuvanemad juba ootavad

Meiega oli kaasas ka üks soome tädi- Kaija, kes on juba 41 aastat siin Kolumbias elanud. Peab tõdema, et armastus on tõesti jõud, mis võib igasugustel aegadel igasuguseid inimesi tuhandete kilomeetrite kaugusele reisima panna. Võibolla pole siinkohal ka Garcia Márqueze armastuse ”teiste deemonitega” pattapanemine kohatu- müstiline jõud täiesti. Nii jõudis ka Turust pärit Kaija Kolumbiasse, kuna kohtus juba väga ammu Saksamaal elades ühe kolumblasega. Preagu tegeleb Kaija just erinevate adopteerimisteemadega ning on otsustanud, et enam Soome tagasi ei sõida kuna vanadus ei lase. Kui keegi küsiks, mis inimesi Lõuna-Ameerikasse ajab, siis ma vastaksingi just, et ”armastus ja teised deemonid”.

Eile oli kokkuvõtteks väga tore päev. Täna toimub Absolut vodka koolitus, millest viimasel hetkel paistab kujunevat hoopis mingi viinaläbu sõpradele- nimelt meil oli liiga vähe asjalikke külalisi kutsutud ning seetõttu ajas Karen täna kogu ”lahedate inimeste gängi” kokku (la gente chévere). Mul pole küll erilist entusiasmi tänaseks ürituseks, ent samas tundub, et tuleb tore. Nädalavahetusel olen ilmselt teel San Gili koos Arvo, Linni, Emeli ja Vanessaga.

Pidu sinus eneses

Villa de Leyvast naastes astusin korraks läbi kodunt, kus peatus Carina. Meeldiva üllatusena võttis ta mind vastu ajiacoga ning andis kaasa ka hommikusöögikotikese. Sõitsin nimelt veel samal õhtul öise bussiga Calisse, et seal kohtuda Zona Cafeteras reisinud Arvo, Emeli ja Sophiega. Sõit läks üle mõistuse aeglaselt ning varahommikune Cali ei võtnud mind sugugi hästi vastu- Arvo ei vastanud telefonile, mul oli süda äärmiselt paha ning oma hommikusöögikotist õnnestus mul ka kuidagi lahti saada. Asja ei teinud sugugi paremaks ka see, kui sain kuulda, et vabatahtlikud, kellega pidin kokku saama, otsustasid hiljem Calisse tulla, niiet mul tuli terve päev omapäi mööda saata. Olin päris tige, muidu pahur ja üsnagi väsinud ning sugugi mitte õnnelik selle asjaolu üle, et viibisin Calis.

Kus aga häda kõige suurem, seal ka abi kõige lähem- tänaval jalutades ja kõige peale pahane olles kohtasin ma oma hingesugulast. Tegu oli ühe katkiste hammastega tüübiga, kes töötas koristaja-kojamehena ning oli just saanud pisikese kutsika õnnelikuks omanikuks. Ta oli selle pool tundi varem ühelt suvaliselt mööduvalt mehelt ostnud. Ma sain vägagi hästi aru, mis tunded teda valdasid, sest mul oli ju Miguelitoga samamoodi. Aitasin tal mõnda aega kutsikat hoida ning ajasin niisama juttu. Hiljem jalutasin veel Calis ringi, käisin ära kesklinnas ja seejärel linna teise otsa jäävas võrdlemisi kallis kaubakeskuses. Õhtul hostelisse naastes selgus, et minu kõrvalvoodisse on kolinud üks inglise vabatahtlik Bucaramangast, Emma, kellest olin küll kuulnud, ent me polnud kunagi varem kohtunud. Saime aga üsna pea tuttavaks ning kuna ka tema oli pidanud Cali bussiterminalis üsna mõnda aega ootama, said meist kiiresti sõbrad, kes jagasid ühist pahameelt. Läksime sööma ning kui tagasi hostelisse tulime, olid ka ülejäänud tüübid kohale jõudnud.

Minu hingesugulane Calist koos oma kutsikaga

Järgmisel hommikul otsustasime võtta suuna sadamalinn Buenaventurale, et sealt siis edasi Vaikse ookeani randu avastama minna. Lahkusime nii kiiresti Calist, kuna meil soovitati tungivalt seda teha- semana santa (ehk siis lihavõttenädala) vabadel päevadel voolavat sinna randadesse määratu inimmass. Bussis Buenaventurasse õnnestus mul jutule saada ühe äärmiselt abivalmis jehoovatunnistajast tädiga, kes mulle muuhulgas valiku oma brošüüre jagas ning ka küsida jõudis, et kas mul lapsi on. See viimane küsimus ajas mind ausaltöeldes veits segadusse- kas ma siis tõesti näen nii vana välja ??!?

Buenaventura on üks ilmselt kõige halvema kuulsusega linnadest Kolumbias- kuritegelik, vaene, räpane, ent samas Vaikse ookeani sadama tõttu ka strateegiline paik. Veel mitte väga ammu oli see kant geriljade mõjuvõimu all ning seetõttu turistidele keelatud ala. Linna elanikkond on valdavas enamuses mustanahaline. Palju me Buenaventurat ei näinud kuna bussiterminalist seadsime sammud kohe turistisadama poole. Õhk oli troopiliselt niiske ja palav ning üldine valitsev meeleolu oli väga erinev kõigest sellest Kolumbiast, millega ma juba tuttav olin. Seal sadamas kohtusime veel ühe Calist pärit, ent Bogotás elava kolumblanna Vanessaga ning tema sakslasest sõbranna Nataliga. Arvo oli nendega varem Couchsurfingu portaali kaudu ühendust võtnud ning otsustasime oma seltskonnad liita.

Meie reisikaaslased Vanessa ja Natali (Arvo pilt)- pakid nende seljataga hakkavad juba vaikselt neile peale vajuma

Mina, Arvo ja Sophie- igati rõõmsad (meile ei kukkunud pakid selga kogu aeg nagu osadele teistele meie seltskonnast)

Buenaventurast viis meid kellele mugav, kellele ebameeldiv paadisõit Juanchacosse- ühte Vaikse ookeani kaldal asuvasse rannakülasse. Loodus oli muutunud ilusaks ja põnevaks ning üha enam olin ma rõõmus selle üle, et siiski vihast turtsudes tagasi Bogotásse ei sõitnud eelmisel päeval. Vaikse ookeani džungliga kaetud rannik nägi välja tõeline robinsonirannik ning meeldiva seikluse eelaimdus hakkas kuskil kuklas taguma. Sinna Juanchacosse me siiski ei jäänud kuna Vanessa teadis, et Ladrilleros on parem koht. Võtsime kohaliku transpordivahendi- traktorbussi järgmisesse külasse. Ma ei tea kuidas teistega lood olid, ent minul oli igaljuhul hoolimata pidevast vihmast selline “õige” tunne sees- leidsin taas midagi, mida ma endalegi teadmata olin otsinud. Pärast mõningat kauplemist ja otsimist leidsime oma 8-pealisele karjale ka sobiva öömaja ning isegi söök pidi ootama, sest mul oli Vaikse ookeani vihastesse lainetesse oi-kui-kiire. Taaskohtumine oli üllatavalt meeldiv.

Päevad Ladrilleroses möödusid mõningase napakuse pitseri ja hullumeelsuse tähe all- palju pidu ja palju rannikule tüüpilist ajuvabadust. Esimesel hommikul ärkasin enne teisi, panin ujumisriided selga ning läksin üksi randa. Mind valdas sama pühalik ja armastust tulvil vaimustus kui kunagi ammu esimest korda Peruus Iquitoses olles- kõige suurepärasemad kohad ei peagi olema täiuslikud, vaid piisab lihtsalt mingist kummalisest ja ligitõmbavast erilisusest. Sooja vihma sadas ning meri oli võimas ja vihane- must liiv, lai mõõnaaegne rand ja tumedad kaljud, vihmamets ning võrdlemisi tihe liiklus piki randa- mustanahalised inimesed jala, tassides ämbreid ja pakke, naised kausid pealael, ning mõned inimesed kogunisti jalg- või mootorratastel. Jalutasin piki randa ning ujusin, tundes õnnetunnet hommikuse supluse võimaluse tõttu.

Traktor või buss või mõlemat

Selline läbu valitses Ladrillerose rannas

Coco locod ehk alkoholiga täidetud kookosed

Hiljem jalutasime koos Arvo, Johannese, Vanessa, Natali ning ühe tüübi, Gustavoga, kes töötas meie hotellis, külasse nimega La Barra. See Gustavo oli üks äärmiselt värvikas ning elukogenud tüüp- noorena kuulus ta muuhulgas ka ühte kuritegelikku jõuku, kus kõik ta kaaslased lõpuks tapeti. Teel La Barrasse peatusime ühe maja juures, kus müüdi kookospähkleid, kohaliku nimetusega pipa. Teekonda jätkates pakkus Johannes meile võrdlemisi kentsakat vaatepilti- blond saksa poiss, kookospähklid kaenlas, rannal ennastunustavalt krabisid taga ajamas. Ilmselt toovad kauged kohad looduse rüpes inimeste metsikuma poole välja :-P La Barras ujusime, tsillisime niisama ning sõime mõnusat kalast ja kalasupist koosnevat lõunasööki. Oli vahva päev, mil suutsin suurema osa ajast vees veeta- Vanessa rääkis hiljem veel tükk aega, et hakkan ilmselt varsti kalaks muutuma. Kuna õhtul ei viitsinud me oodata kuni mõõn rannatee täiesti veest vabastab, tuli meil mõned kohad Gustavo juhatusel vöökohani vees läbida. Oli päris sürr ja igaljuhul äärmiselt sünge hanereas, asjad pea kohal, teravatele kaljudele hästi lähedal ning suuri ja tugevaid laineid trotsides kuuvalgel läbi mustava vee sammuda.

Võrdlemisi rahulik Johannes kookostega- krabisid pole veel silmapiiril

Ühel teisel päeval otsustasime teha kanuumatka looduslike basseinide juurde džunglis. Jah, Vaikse ookeani ääres on ühendatud mõlemad- ägedad rannad ja tihe ning vesine džungel. Lisaks sellele oli üllatav kui vähe sealkandis välismaa turiste näha oli- lõpuks, kui lihavõttepuhkus juba kõigil alanud oli, nägime veel paari mittekolumblast. Ilmselt on välismaalaste vähesus tingitud nii Buenaventura halvast mainest kui ka tõsiasjast, et kohta pole Lonely Planetis mainitud. Muidu oli semana santa puhul turiste aga palju ikka küll- läks hästi, et saime oma seltskonnale kaks kanuud kuna ülejäänud inimesed tegid sama reisi ülerahvastatud mootorpaatidel. Vaikselt kanuuga mööda salapärast jõepinda libisedes sai mulle selgeks kui väga ma tegelikult ikkagi džunglimaailma igatsen. Need looduslikud basseinid olid muidu ka täitsa vahvad- sellised jaheda ja selge veega.

Meie kanuuseltskond (Arvo pilt)

Selline veekogu siis (kah Arvo pilt)

Tagasi Ladrillerosesse jõudes läksime Vanessa ja Johannesega ujuma- päike hakkas loojuma ning rannas oli pidu täies hoos. Ma mõtlen peo all nimelt tõusulaineid, kuigi tegelikult käis samal ajal kaldal ka muu melu coco locode, aguardiente ning valju muusika saatel. Vanessa ei jäänud vette kauaks, ent nii mina kui ka Johannes asusime tegelema kaugelt vaadates enesetapjaliku suplusega. Polegi vaja minna väga sügavasse vette, et laine oleks sinu peast rohkem kui meeter kõrgem, sind oma metsiku jõuga kaasa viiks, ümber pööraks, keerutaks ja lõpuks rannale heidaks. Sellise inimsurfilauda meenutava pöörasusega tegelesin üsna tükk aega, leides, et tegu oli ühe mu elu parima suplusega. Ja veel enne reisi mõtlesin, et Vaikset ookeani ma vaevalt “suudlema” hakkan… (nagu Kariibi merd).

Kuna oli semana santa ning Ladrillerosesse oli ohtralt kokku voolanud rahvast Calist, Zona Cafeterast ning ka Medellinist, oli pidu pea katkematu. Inimesed tatsasid mööda tänavaid ringi, hiidsuured aguardientepudelid käes, tantsisid, lällasid ning nautisid elu üsnagi ülevoolavalt. Ühel õhtul tegime koos mingite teiste tegelastega rannale lõkke ning atmosfäär muutus üsnagi müstiliseks- täiskuu, ookean ja lõke. Sellest müstikast inspireeritult otsustasime Vanessaga pesuväel suplema minna ning hiljem tegi seda ka Natali. Rüüpasin nii rummi, aguardientet kui ka kohalikku puskarit vichet vaheldumisi ning jooksin soojas öös paljajalu ringi ning mu riided said märjaks lainete tõttu. Osaliselt noorus, osaliselt lollus ja osaliselt vabadus :-)

Arvo, Emeli, Sophie, Emma ja Johannes otsustasid reede hommikul Calisse sõita, ent mina jäin veel üheks päevaks mere äärde koos Vanessa ja Nataliga. Viimase päeva veetsime taaskord La Barras, kus oli kõige meeldivam rand (Ladrillerose oma oli veits räpane, kuna lained keerutasid tohutult liiva üles). Päike paistis, ujusime veel korra, sõime veel korra nämmat kalalõunat, ostsime veel korra kookost ja jalutasime veel korra mööda külasid ühendavat džungliteed. Kuna vesi oli veidi vaiksem tol päeval, õnnestus mul isegi mediteerida mingil omal viisil kaelani vees olles. Jah, merd igatsen ma siin Bogotás olles üle kõige.

Ilmselt pühade ja rahvamasside tõttu oli Vaikse ookeani randades ka sõjaväe kõrgendatud kohalolek. Mundris mehi kohtas pea igal sammul ning lisaks sellele tiirutasid ka sõjaväe helikopterid nii Ladrillerose kui ka La Barra kohal eriti madalalt ringi. Samas võis ju tegu olla ka mingite õppustega, kes seda teab.

Vanessa Viljandi folgi pearätiga

Selle Arvo tehtud pildi põhjal jääb küll Ladrillerosest üsna romantiline mulje

See reis Vaikse ookeani äärde, hoolimata sellest, et oli kohati draamadega täidetud, kohati napakas ning äärmiselt tervistkahjustav, kujunes siiski üheks eriliselt toredaks elamuseks. Õnneks jäi kogu meie reisiseltskond rahule ning see ongi ju peamine. Tagasi Bogotás, heitsin meelt aprillikuise eriti halva ilma üle (siin on ütlus: en abril lluvias mil- ehk siis et aprillis on vihmasadusid tuhat) ja jäin ka äkiliselt halvemuse poole muutunud kliimamuutusest haigeks. Nüüd olen siiski taas terve ja lisaks sellele pean tõdema, et viimased päevad on lausa eesti varasuvele sarnanema hakanud! Jah, need kardetud ja halvad aprilliilmad on hoopiski täis sinist taevast ja päikesepaistet :-)

Noche Cámara Nórdica

Karen ja Natalia suupisteid meisterdamas

Eile toimus meil kaubanduskoja aastakoosolek (asamblea) Rootsi saadiku residentsis. Kutsutud olid kõik kaubanduskoja liikmed ning tutvustati meie tegemisi aastal 2008 ning arutati ka muid teemasid. Kohal oli ka Absolut Vodka baar ning pakuti kõikvõimalikke rootsipäraseid suupisteid- graavilõhe, skagenröra, Kalles kaviar, lihapallid ja muu taoline. Kuigi minu ülesanne oli eelkõige saabujaid vastu võtta ja registreerida, tundsin end tõeliselt asjaliku ja vajalikuna hoopis köögis. Söök on nagu mingi universaalne keel, mis ühendab inimesi. Ilmselt ma võiksin teha väga pika postituse asjade teemal, millega Bogotá mind on üllatanud, kuid hetkel peatun vaid eilsel. Kolumbia pealinnas rootsi saadiku köögis graavilõhest rosette meisterdamas, sinepikastet segamas ja suupisteid tillioksakestega kaunistamas poleks ma end küll kunagi näha osanud :-)

Kareni väitel oli eile kõige lõbusam asamblea, mis kaubanduskojal kunagi on olnud- ja ilmselt ei olnud Absoluti kokteilidel selles sugugi väike roll. Vanad kaubanduskoja tegelased ning ka rootsi saadik jäid ikka üsna täis lõpuks ning nalja sai mõningate purjus tüüpide arvelt rohkem kui ette kujutada oleks võinud. Meelelahutus sisaldas muuhulgas ka kokteili vaibale loksutavat Angelat ja Egilisse armunud olevat keskealist Angela sõbrannat ning hulgaliselt igasuguseid väga lolle anekdoote. Kuulusin ka nende vapra viie viimase hulka, kes veel traditsioonilisele asambleajärgsele õllele läksid.

Minu töökaaslased on täna pohmas aga mina mitte. Haaaa!

Mina, graavilõhe, sinepikaste ja till

Parim köögipersonal

Kogu õhtu rõõmuallikas

Mnämm

Nii-nii, kuigi ma ikka veel kirjutan oma postitust Vaikse ookeani randade kohta (varsti saab valmis ka), mõtlesin natuke söögiteemadel heietada. Olen endale lõpuks Kareni näol aeglaselt söömises arvestatava konkurendi leidnud. Süüa on alati tore, sellest ka selline postitus. Valik põhineb asjadel, mis mulle siin Kolumbias uued, meeldivad ja meeldejäävad on olnud. Pildid ei ole minu enda tehtud, vaid suvalised, seega vabandan selles osas!

Niisiis, üks tavaline kontorihommik võib väga vabalt minu ja Kareni jaoks kulmineeruda sellega, et külastame ühte muhedat tädi, kes meie kontori vastas tänavanurgal arepasid müüb. Arepad on Kolumbias väga levinud maisist koogikesed ning neid on väga erinevaid saada. Näiteks tihti on nad valged, kuivad ja ilma maitseta. Samas need, mida see tädi meile müüb, on praetud ja seest juustu täis, mis süües venima kipub. Ilmselt sama eluohtlikud kui välja näevad :-)

Arepas con queso

Kui arepadega võib pigem hommikuti kokku juhtuda, siis pärastlõunal on obleade kord (õnneks enamasti siiski mitte samal päeval). Oblead on veidrad asjad ning nendega kaasneb terve oma teadus- nimelt kõik oblead ei ole head. Meie kontori kõrval on aga just üks obleadele spetsialiseerunud pagariäri- niiet kvaliteet on tagatud. Tegu on siis selliste ümmarguste väga õhukeste ja heal juhul ka krõbedate vahvlitega, mille vahele võib igasugu asju määrida. Mina söön neid enamasti ainult arequipega. Arequipe on selline iiriselaadne pehme ja mitteveniv piima...hmm maiustus, mis siinmaal väga levinud. Muidu pole niiväga eriline asi just, ent kohvimaitseline arequipe on leid!

Oblea con arequipe

Niisiis, edasi veidi tõsisema toidu juurde. Ei saa üle ega ümber Kareni kokakunstist: tema valmistatud kookosega riis on kahtlemata olnud minu Kolumbia aja kulinaarseid tipphetki. Söök on ise Kariibi mere regioonist pärit ning minu jaoks tegelikult tuttav juba Kesk-Ameerikast. Pildil on ka pataconid, ehk sellest kõvast ja rohelisest banaanist nimega plátano lõigatud ja friteeritud viilud. Ma neid muidu pärast kunagist Hondurase pataconidieeti peres elades ülearu ei fänna, ent Kareni tehtud maitsesid hästi küll :-) Aga noh, Karen on mind isegi Nikaraagua gallo pintot (riis ja oad) armastama pannud- kuigi Kolumbia söökide nimekirja ma seda siiski lisama ei hakka.

Arroz con coco y patacones

Edasi- ei saa ma muidugi üle ega ümber oma suurest lemmikust ajiacost. Endiselt minu eelistatuim kolumbiaroog.

Ajiaco

Kui jutt juba suppidele läks, siis Vaikse ookeani ranniku lemmikuks osutus kindlalt maitsekas kalasupp- sancocho de pescado.

Sancocho de pescado

Sealsamas Vaikse ookeani rannikul maitsesid mulle ka kala ja kartuliga täidetud empanadad- empanadas de piangua. Kuna ma olen kohalike krevettide suhtes allergiline, siis kuulus empanada de camaron jäi kahjuks proovimata. Muidu ma kohalikke empanadasid väga esile tõstma ei hakka- Peruu omad maitsesid paremini ;-)

Empanadas de piangua

Täna kohtasin ma uut lemmikut- asi, millel nimeks salpicón. See on selline ujuv puuviljasalat- enamasti kas apelsini- või mõnes muus mahlas ujuv, ent seda võib valmistada ka limonaad Colombianaga. Salpicóni soovitas mulle Vaikse ookeani ääres kolumblanna Vanessa, ent seal jäi see kahjuks proovimata, kuna seda lihtsalt ei müüdud. Seda mõnusat salatkokteili on saadaval ka jäätisega. Mnämm. Selline ujuv fruktiüledoos.

Salpicón

Puuviljadest võiks täitsa omaette sissekande teha, ent hetkel peatun vaid Kolubmia geniaalseimal- nimeks lulo.

Lulo

Selle hapuka puuvilja mahl on minu üks suurematest lemmikutest ning nii uskumatu kui see ka poleks- lulo piimaga on parim :-)

Lulo en leche

Nii, edasi siis soojade jookide juurde: üks Kolumbia põhiteemasid on kuum šokolaad, mida valmistatakse poes müüdavatest kuuma šokolaadi tahvlitest. Väga meeldiv vihmase ilma jook, millele kohalikud juustu sisse panevad. Mina eelistan küll rummi juustule ;-)

Chocolate caliente

Jätkuvad soojad joogid. Minu uus lemmik on kahtlemata canelazo, mis on selline kuum jook kaneeli, vahest ka mahla ning alkoholiga (aguardiente põhiliselt). Canelazot on mõnus juua vihmasel õhtul mõnes eriti hubases Candelaria kohvikus.

Canelazo

Ja kui juba joogid mainimisele tulid, siis ei saa ju üle ega ümber Kolumbia põhialkoholist aguardientest. Algul see mulle eriti ei meeldinud, ent nüüd olen sedagi hindama hakanud. Hihii. Pildil on aguardiente Antioquia maakonnast- paisade (selle maakonna elanike) uhkus ja au. Teinekord kirjutan paisadest ehk lähemalt- väga omamoodi vahvad inimesed paistavad olema.

Aguardiente Antioqueño

Ja lõpetuseks üks tüüpiline kohalik limonaad siis ka- maitselt sellise universaalse limonaadi maitsega. Rahvusliku uhkusena jääb küll ilmselt peruulaste Inca Kolale alla, ent samas mitte väga palju ka.

Colombiana